Inimese organism koosneb 70 % veest ja vee kvaliteet määrab meie organismi tegevuse ja tugevuse.

Milline on vesi, mida meie organism vajab ja millega on harjunud kogu meie arengu jooksul?

Puhas joogivesi on rikkus ja aegade jooksul on inimene proovinud allutada mageveevarusid enda vajaduste tarbeks – nii joogiks kui ka toidu tootmiseks. On olnud palju õnnestumisi, kuid ka kultuure, kes on surnud välja puhta joogivee puudumise tôttu. Sama protsess jatkub tänapäevalgi.

Tihedalt asustatud riigid ja suurlinnad põevad suuremas enamuses joogivee puuduses.

See on pôhjuseks määratule joogivee tööstuse arengule  üle maailma.  Vee varustamiseks on ehitatud veetrasse ning kanaleid inimkonna arengu jooksul ja see toimub samamoodi ka meie kauges tulevikus.

Arenenud riikides tarbib inimene keskelt läbi 120 l vett ööpäevas ja sellele liskas vajab vett töötlev tööstus, karjakasvatus ning pöllumajandus.

Mida suuremaks on kujunenud vee tarbimise vajadus, seda kehvemaks on vee kvaliteet muutunud ja köikide tarbijate juurde ei ole vöimalik vett trasside abil tarnidagi.

Mageda vee  kvaliteet langeb pidevalt veetöötlejate püüdlustest  ja teaduse abist hoolimata, kuna toorvesi ise on maapöues inimtegevuse töttu halvenenud. Pöhjuseks on meie oma maakasutamise efektiivistamine loodusest mittehoolival viisil.

Armastame mugavust ja puhtust, mille tagajärjel toodame ise väga saastunud vett nii enda kodudes kui ka tööstustes.

Linnade ja tihedalt asustatud alade veepuhastusjaamad ei suuda eraldada vees lagunenuid kemikaale, ravimeid ega ka viiruslikke haigusetekitajaid. Suurlinnade alla valguv reovesi imendub  maakihtidesse, mille järel imbub aja jooksul põhjavette, millest siis meie veetöötlusjaamad vett uueks tarbeveeks töötlevad.

Paljudes piirkondades on ka looduslikult esinevaid maakihte, mis oma geokeemiliste omaduste tõttu rikastavad vett kahjulike ühenditega. Ka Eestis esineb taolisi kihte isegi kuni 100 m sügavusel, mis vöivad vee kvaliteedile möju avaldada.

Linnade ja asulate jaoks töödeldakse vesi  omadusteni, mis ei riku seadmestikku veetöötlusjaamades ega ka kodudes ja samas hävitatakse ka maapinnast tulevaid ja torustikes arenevaid mikroobe. Taolised meetodid on vajalikud ja möödapääsmatud.

Tihti tekib ka olukordi, mil veemagistraalide vesi muutub halvamaitseliseks ja -lôhnaliseks, mis vôib kesta päevi ja nädalaid.

Nagu mujal maailma suurlinnades ja riikides, on hakanud ka eestlased tarbima pudelivett, mis on pealtnäha väga puhas, kirgas ja heamaitseline.

Milline on pudelivesi ja selle môju tervisele?

Peamiselt vôetakse vesi pudelitesse villimiseks linnatrassidest ja filtreeritakse vajalike viisidel, olenevalt vee omadustest.  Mikroobide hävitamiseks lisatakse erinevaid elu arengut pärssivaid ühendeid ning vesi ongi joogikôlbulik vähemalt 2 aastat!  Heal juhul lisatakse ka tundmatu algupäraga, ehkki tuntud koostisega mineraale. Sellise vee hinna tasemega ongi tarbijad harjunud.

Plastikpudelid on teinud suure vöidukäigu ja tarbijad on vötnud plastiku omaks.

Kahjuks teist nii odavat, mugavat ja pakendamist vômaldavat materjali tööstuse tarbeks veel leitud ei ole. Aga plastikul on oma mõjud, sageli ohtlikud, ka inimese organismile.

Suurimaid ohte joogivee plastikpudelite materjalis  ja ka muudes plastikpakendites tervisele on bisfenool  A(BPA). BPA häirib organismis endokriinsüsteemi toimimist ning möjutab hormanaaltasakaalu.  Vee üks vôimsamaid omadusi on  lahustada endasse kokkupuutepindadelt erinevaid keemilisi ühendeid määral, mida ükski teine toiduaine ei tee.

BPA meie jogivees mõjutab söögiisu, vôib kaasneda kehakaalu tôus, unerütmihäireid, sugutungi muutusi langetades viljakust ja isegi vähirakkude kasvu. Viimastel aastatel on tööstus siiski hakanud kasutama uudset kallist materjali, mille sisekiht on BPA-vaba.

Lisaks sisaldavad plastikpudelitesse villitud vesi, mahlad ja muud joogid tootjast sõltuvalt plastmassi ritsmeid ja muid plastosakesi. Pudelitesse villimine toimub suure survega, mille jôud lagundab vedelikuga kokkupuutuvat seadme pinda ja haarab pudelivette kaasa mikroosakesi.

Kahjuks puudub tarbijal veel teadlikkus, millised materjalid ja tootmise protsessid kahjustavad vöimalikult vähe toiduaineid ja jooke.

Viimastel aastatel on ohutumaid pakendimaterjale on juba marketite riiulites märgata.

Need on tugevad mitmest kihist koosnevad  nö paun(pouch)pakendid, mille sisekiht on BPA-vaba ja milline info on ka märgistatud pakendi peal. Nendesse on pakendatud nii lastele kui täiskasvanutele môeldud toite ja jooke.

Uudsed ja kahjutud materjalid on hinnalised ja valiku teeb tarbija – kahjuks tihtipeale enda tervise arvelt.

Millist vett Eesti maapôuest saame?

Meie vähese rahvaarvuga riigis on jagunud head vett looduse rüpes  tänu meie kliimale ja vihmasadudele. Eesti rahva mälus on mitmeid allikaid, millest on vähemalt tuhatkond aastat vett joodud ja mille maine ei ole kadunud tänapäevani.

Rikkumata veega allikaid on jäänud üsna väheseks ka Eestis ja igast allikast tõepoolest pidevalt vett tarbida pole môistlik, juhul kui me ei ole neid pikemat aega kontrollinud ega nende ümbruses toimuvat  jälginud. Pinnaallikate vee vôib ära rikkuda halb juhus ja kôikide allikate veekvaliteet polegi kontrollitav, kuna meie ümbrus muutub jôudsalt iga päev.  Vajame ju eluks metsaraiet, pöllumajandust ja karjakasvatust.

Enim levinud inimese poolt tekitatud oht meie allikatele  ja pôhjaveele on pestitsiidid – pöllumajanduses laialt kasutatav mürgid.  Sellele lisaks esineb paljudes pôhjavee kasutuspiirkondade sügavates maakihtides raskemetalle, mida vesi endaga kaasa haarab ja mida teadmatult tarbime.

Eestis on ônneks  Pandivere kôrgustik, mis  toodab head joogivett tänu kivimite iseloomulikele geokeemilistele omadustele ja pinnavormi kôrgusele merepinnast.  Pandivere körgustik on kui lame kauss, mis korjab sademeid ja filtreerib läbi puhaste maakihtide meile joogivett, millel on kraanid (jöed) igas ilmakaares. Pandivere kôrgustikus asub allikaid,  mis veel tänapäevalgi on tuntud puhta vee poolest ja mida inimtegevus ei ole ära rikkunud.  Sellised allikad on tavaliselt eemal inimtegevusest ja nendest vee vôtmine on aegavöttev ja kallis protsess.

Mainest ja usust allikate puhul üksi ei piisa – vee omadusi peab tootja pidevalt jälgima, ja kontrollima tänapäeva nöudeid ja teadmisi kasutades.

Ehtsa allikavee tootjaid Eestis, kus vett villitaks allika vahetus läheduses, vôib üles lugeda ühe käe sôrmedel.

Eesti allikavete kiituseks peab mainima, et see on köige sobilikum inimese organismile – paljud meist ei soovi juua ülemineraliseeritud vett, mida vöetakse väga sügavatest maakihtidest ja mis nöuab töötlemist ja puhastamist erinevate meetotidega.

Millele peaksime pöörama tähelepanu vett  joogiks valides

Millistelt aladelt vesi on pärit – kas tihedalt asustatud Euroopa mäestikest vôi hõredalt asustatud maalt? Fakt on see, et kui paik, kust vett ammutatakse, on tiheda elanikkonnaga,  on veel kvaliteeti halvendavaid omadusi.

Peaaegu igal müüdaval veepudelil olev teave on eksitav, kuna vee villimise protsess nöuab töötlemist, mis möjutab tugevasti vee kvaliteeti  ja muudab selle omadusi. Mida kaugemalt  vett tarnitakse, seda ebatôenäölisem on, et vesi on looduslikult puhas ja selle omadused pole muutunud.

Peame arvestama, et ôhusaaste, mis vihmaveega alla langeb, kahjustab samuti veekvaliteeti, eriti kôrgmägedes, kus vesi ei filtreeru maakihtide kaudu, vaid voolab vabade pinnapealsete allikatena.

Järgmiseks peab vaatama vee pH märget. Organismi oma vere pH on 7,35-7,42  ja sellest parameetrist ei tohiks palju körvale kalduda vett valides.  Pidevalt juues alla 7 pH  ja üle 8 pH-ga vett, möjutab see organismi vastupanuvöimet keskkonnale.

Eesti looduslikule veele on omane üsna suur kaltsiumi hulk vees, mis tihti jahmatab tarbijat. Selle  eemaldamine kergendab vee töötlemist, pikendab säilivusaega ja kaitseb seadmeid  tarbija köögis.  Töötlemata vett trasside pidi  ei ole vôimalik tarnida. Ent inimene vajab kaltsiumit koos raua ja magneesiumiga ning muude vajalike looduslike mineraalidega. See tähendab, et töödeldud vesi ei kaitse ega toida organismi, vaid kurnab seda.

Et teada, milliseid mineraale rohkem kasutada, oleks vaja enda organismi vajadustega sügavamalt tutvuda. Looduslikult puhas (mitte puhastatud)  vesi kasutab mineraale kui toitaineid meie tarbeks parimal viisil. Ära siis liialda vööraste mineraalidega, mida loodus pole sulle pakkunud koos veega.

Soovitame valida uudne veepakend, mille teadurid on välja töödanud järgmise pölvkonna jaoks.

Iga lonks ehtsat töötlemata allikavett  Pandivere Lavi allikast on vôit tervisele!